“Kirjanduse kõnetus” on teksti- ja lugejakeskne gümnaasiumi kirjandusõpik, mis koos töövihiku ning õpetajaraamatuga moodustab seatud eesmärkidelt ja sisuvalikult tervikliku õppekomplekti.
Õpik koosneb kolmest osast: esimene osa “Kuidas “maitsta” kirjandust” tutvustab olulisemaid lugeja- ja tekstikeskseid uurimismeetodeid (modernism, postmodernism, uuskriitika, strukturalism, semiootika, psühhoanalüüs jt), teine osa ”Teose kude. Tekst ja selle lugeja” uuenenud seisukohti teksti ja lugeja kohta (retseptsioon ja lugemismudelid, teabetekst ja kunstiline tekst), kolmas osa “Keerlev universum. Tekstidevahelised seosed” käsitleb tekstidevahelisi seoseid nii teooria kui ka näidiskäsitluste abil (hüper- ja intertekstuaalsus, arhitekst, arhetüüpsed tegelased ja teema jt). Peatüki näidiskäsitlused tuginevad tuntud teostele, nt Tuglase “Maailma lõpus”, Anderseni “Inetu pardipoeg”, Shakespeare’i “Hamlet” jt. Veerule paigutatav lisamaterjal toetab kogu õpiku ulatuses käsitletava mõistmist ja lõimimist teiste ainete ning üldise kultuuripildiga. Õpikus on ka lisatekste, sõna- ja nimeseletusi, lugemissoovitusi jms.
Õpikus tutvustatavad tekstid pärinevad antiikmütoloogiast, eepostest, Shakespeare´i, Goethe, Manni, Remarque´i, Wilde´i, Hesse, Elioti, Maeterlincki, Liivi, Suitsu, Underi, Visnapuu, Tammsaare, Tuglase, Gailiti, Vallaku, Alveri, Talviku, Masingu, Ristikivi, Lepiku, Laabani, Krossi, Alliksaare, Ehini, Kaalepi, Kaplinski, P.-E. Rummo, Luige, Undi, Vetemaa, Runneli, Kareva jt loomingust. Uuematest suundumustest on vastavates peatükkides näiteid Mikita, Rakke, Heinsaare, Sinijärve, Kivisildniku, Contra, Kesküla, Märka jt tekstidest. Esseistika autorite valik peab silmas tekstide sobivust vastavate peatükkidega ning autorite seisukohtade kirjandusteaduslikku aktsepteeritust. Esseistikaga on õpikus või töövihikus esindatud Pound, Kant, Eliot, Krull, Runnel, Peep, Undusk, Oinas, Kello, Pilvre jt.
Iga peatüki järel on nii teoreetilisi kui ka ka praktilisi tööülesandeid, mille eesmärk on aidata õpilastel loetusse süveneda, seda analüüsida, sünteesida ja praktilises tegevuses kasutada. Õpikus esitatud teave ei ole mõeldud päheõppimiseks, vaid erinevate tõlgendusvõimaluste märkamiseks, katsetamiseks ning omandamiseks õppeülesannete täitmise kaudu. Õpiku iga peatüki olulise sisu kohta saab täita töövihikus kokkuvõtva ülesande. Nii moodustub õpitava kohta kokkuvõte, mis jääb kasutada ka siis, kui õpikut enam käepärast ei ole. Nii täiustuv “tööriistakast” võimaldab ka teiste õpikute järgi töötades kasutada uusi omandatud tekstide lugemise ja analüüsimise meetodeid.
Tööülesannete valik on nii sisu kui raskusastme poolest lai, seetõttu saab õpetaja klassi üldist ja õpilaste individuaalset taset silmas pidades otsustada, missuguseid ülesandeid ja millal kasutada. Tööülesannete koostamisel on lähtutud aktiivõppe põhimõtetest, võimaldades õpilastel töötada nii üksi, paaris kui ka rühmas. Paljud tööülesanded toetavad funktsionaalse lugemisoskuse arengut, kommunikatsioonipädevuse abil iseseisva ja loovmõtlemise kujundamist.
Kirjandusõpetuse põhitaotluseks on, et õpilane väärtustaks ilukirjandust ja selle kaudu rahvus- ja maailmakultuuri, kujundaks oma esteetilisi ja eetilisi tõekspidamisi, rikastaks tunde- ja mõttemaailma, arendaks loovust. Ilukirjandus on ka oluline kogemuste vahendaja ning minapildi avardaja. Aine ise peaks tänases koolis rajanema eksemplaarsuse printsiibil: tekstikeskse õpetusega seatakse esikohale lugemine, tagaplaanile jääb kirjanduslugu. Seda eesmärki taotleb ka käesolev õppekomplekt.
Olulised muutused kirjandusteoorias sunnivad muutma ka kooli kirjandusõpetuse didaktika ja metoodika rõhuasetusi. Eesti kooli kirjandustund kipub tegelema põhjendamatult palju diakroonilise aspektiga, märkamata muutunud kirjandusuurimise paradigmat ja sellega seoses olevaid uusi eesmärgipüstitusi. Õpilast-õpetajat abistavat kirjandusteoreetilist materjali on üsna vähe, muutunud kirjandusuurimust kajastav teksti- ja lugejakeskne õpik puudub aga üldse. See on üks olulistest põhjustest, miks sündis “Kirjanduse kõnetus”.
Kirjandusõpetuse seisukohalt võib rääkida uuest tekkivast lugemiskultuurist, mis asetab end vana ja äraproovitu kõrvale, mõjutades olemasolevat ja lisades uut. Kuna kultuur on dünaamiline nähtus, ei tohiks muutumatuks jääda ka lugemiskultuur.
“Kirjanduse kõnetus” pakub praktilist abi uue kirjanduskäsituse koolijõudmiseks. Õppekomplekt sobib oma teema- ja autorivaliku ning raskusastme poolest eelkõige XI - XII klassi õpilastele, kuid on osaliselt kasutatav ka X klassis.
Õppekomplektil on mitmeid kasutusvõimalusi: tugineda õpikule ja töövihikule kahe järjestikuse kursuse jooksul või läbida ühe kursuse jagu materjali ühe ja teine teise õppeaasta jooksul või siduda õppekomplekti erinevad teemad vastavate autorite või ajastute käsitlemisega teiste kirjandusõpikute järgi või õppida-õpetada teemasid vaid valikuliselt, vastavalt vajadusele, võimalusele ning õpetuslikule ajale.
Haridus- ja teadusministeerium kinnitab: õpik vastab riiklikule õppekavale.
