Nii eesti kui ka vene keeles välja antud koguteos „Eesti ajalugu“ käsitleb siinset ajalugu vanima asustuse tekkimisest kuni tänapäevani. Autoriteks on noorema ja keskmise põlvkonna ajaloolased Tartu ja Tallinna ülikoolist. Võrreldes varasemate Eesti ajaloo käsitlustega pööratakse suuremat tähelepanu sotsiaalajaloole, erinevate ühiskonnakihtide elumaailma kajastamisele ning ühiskonna moderniseerumisele. Ajaloo kujutamisel lähtutakse üldiselt maiskondlikust traditsioonist, samal ajal analüüsitakse ka eestlaste rahvusliku identiteedi kujunemist ja seda mõjutanud faktoreid.

Raamat on illustreeritud rohke pildimaterjaliga ning sarnaneb õpikuga, sest selle eesmärk on anda selge ja arusaadav ülevaade kõigist tähtsamaist Eesti ajalooga seotud teemadest. Autorite põhiteksti täiendavad eraldi teemamoodulid Eestile eriomastest või lugejat enam kõnetavatest teemadest: nt Kaali meteoriit, Salme laevmatus, Eesti naise seisund muinasaja lõpul, muistne vabadusvõitlus eestlaste identiteedi teenistuses, eestlane linnas, rahvausk ja külamaagia, meditsiini areng, kirikuvahetusliikumine jt. Põhiteksti illustreerivad rohked allikakatked ja tsitaadid teistest ajalooteostest.

Autoritest

Raamatu autorid on kõik oma valdkonna tunnustatud eksperdid, kes on kirjutanud nii teadustekste kui ka õppekirjandust.

Aivar Kriiska – laboratoorse arheoloogia professor Tartu Ülikoolis, uurib peamiselt Ida-Euroopa metsavööndi kivi- ja pronksiaega.

Ain Mäesalu – õppejõud Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogiainstituudis. Avaldanud mitmeid Euroopa keskaja relvastust puudutavaid teoseid.

Anti Selart – keskaja professor ning ajaloo- ja arheoloogiainstituudi juhataja Tartu Ülikoolis.

Inna Põltsam-Jürjo – vanemteadur Tallinna Ülikooli ajaloo-, arheoloogia- ja kunstiajalookeskuses, uurimisvaldkond keskaegse Liivimaa ajalugu, eriti linnade ajalugu.

Pärtel Piirimäe – õppejõud Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogiainstituudis, uurib varauusaegse riikluse ja ideede ajalugu

Marten Seppel – õppejõud Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogiainstituudis, peamine uurimisvaldkond on agraarajalugu.

Andres Andresen – õppejõud Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis. Peamised uurimisvaldkonnad on riikluse ajalugu, institutsioonide ja õiguse ajalugu, kirikuajalugu ning ajalookirjutuse ajalugu.

Ago Pajur – õppejõud Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogiainstituudis. Peamine uurimisteema on kahe maailmasõja vahelise Eesti Vabariigi ajalugu.

Tõnu Tannberg – Eesti lähiajaloo professor Tartu Ülikoolis, akadeemik. Uurib Nõukogude Liidu, ennekõike Eesti NSV  ja Venemaa keisririigi ajalugu.

A. Kriiska artikkel "Veel üks Eesti ajalugu"

*****

Ajalugu, nagu iga teadus, areneb ja muutub. Kuigi vanemas ajaloos leitakse asjadele täiesti teistsugust valgust heitvaid uusi allikaid pigem harva, siis ometi täienevad ajaloolaste oskused ja võimalused esitada minevikule küsimusi ja lugeda vanadest tekstidest välja seda, mida meie eelkäijad ei taibanud leida. Ajalooteadus areneb väitlustes, ja ühe rahva kultuur on seda rikkam ja elujõulisem, mida rohkem on tal erinevaid raamatuid omaenda minevikust.

Anti Selart, Tartu ülikooli keskaja professor

*****

Laiale lugejaskonnale mõeldud üldkäsitlused pakuvad ajaloolastele tänuväärset võimalust enda ja oma kolleegide teadustöö tulemusi populariseerida. Just seda teeb mõnusas kaasaegses vormis Avita kirjastuses värskelt ilmunud „Eesti ajalugu“.

Eesti ajaloo üldkäsitlusi, mis ühtede kaante vahel hõlmaksid ajalugu inimasustuse algusest siinmail kuni moodsa ajani välja, pole kindlasti ülearu palju. Tänapäeva maailm muutub kiires ja üha kiirenevas tempos, ajalooteaduse jaoks ei tähenda see mitte ainult uusi teemasid, meetodeid, teooriaid, küsimuseasetusi, vaid ka uusi tehnoloogilisi ja infotehnoloogilisi võimalusi. Teadmised ajaloost täienevad, muutuvad ja teisenevad pidevalt. Tõuke iga järgmise üldkäsitluse koostamiseks võivad seega anda niihästi lisanduvad värsked andmed ja uurimistulemused kui ka eri autoritest lähtuvad ajalootõlgendused. Kas ja mis hetkel on populaarses vormis koguteoseid saanud liiga palju, seda otsustab juba lugeja.

Inna Põltsam-Jürjo, Tallinna ülikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse vanemteadur

*****

Kui parafraseerida Niccolò Machiavellit, siis on kolme liiki ajaloo ülevaateid: ühed on kirjutanud need autorid, kes taipavad ise; teised on kirjutanud autorid, kes aduvad seda, mida taipavad teised, ning kolmandad on kirjutanud need, kes ei taipa ise ega mõista ka teisi. Esimesed neist on tõeliselt väljapaistvad ajalooteosed, teised head ning kolmandad on täiesti kasutud. Käesolev Eesti ajaloo ülevaade liigitub selgelt esimesse kategooriasse – selle on kirjutanud algallikatega tegelevad uurijad, kes pole püüdnud pelgalt refereerida kellegi teise käsitlusi. Hoolimata raamatu kokkupressitud mahust ja suurest illustratsioonide hulgast, leidub ka käesolevas ülevaates algupäraseid järeldusi ning senitundmatuid allikakatkeid. Kui pidada silmas, kui suuri pingutusi nii paljude autorite tekstide toimetamine ühtlaseks käsitluseks nõuab, siis selliseid käsitlusi ei saagi koostada sagedamini kui kord paarikümne aasta jooksul.

Marten Seppel, Tartu Ülikooli varauusaja dotsent